Biennale!

Selle aasta oktoobris toimus 8ndat korda Art Nouveau & Art Deco Biennale – oktoobrikuu neljal nädalavahetusel sai Brüsselis näha muidu avalikkusele suletud art nouveau (edaspidi AN)  ja art deco (edaspidi AD) stiilis hooneid. Belgia pealinn on täis AN ja AD maju – eramud, kontorihooned, teatrid, kauplused, kohvikud jpm. AN juurteks võib pidada Arts&Crafts liikumist Inglismaal, kuid just Belgias lõi 19.sajandi lõpus AN õitsele. Kiiresti arenev linn vajas palju hooneid, soositi täiesti uut stiili ning arenev tööstusektor (metall, tekstiil) toetas seda arengut. Linn suurenes sel perioodil tohutult, rahvaarv kasvas, arenesid uued linnaosad, kerkisid uued majad.

1893 – 1939 aastal ehitatud hooneid ilmestab küllus ja mitmekesisus. Tol ajal disainisid paljud (eriti AN) arhitektid kogu maja, ka sisekujunduse ning mööbli. Põhilised asjad, mis ilmestavad AN: julgelt nähtaval teraskonstruktsioonid, kaunilt nikerdatud eksootiline puit, ameerika (Tiffany) värviline klaas, peeglid, elekter, keskküttesüsteemid, avatud kesksed trepikojad – imeline kunsti, käsitöö ja tööstuse kooskõla. 1893ndal aastal ehitati Victor Horta projekteeritud maja Hotel Tassel (hotel ei tähenda mitte hotelli vaid äri- ehk kontorihoonet koos elamisruumidega), mis oli totaalne sensatsioon – keegi polnud midagi sellist varem teinud! Järgneva 20 aasta jooksul ehitati AN hooneid üle linna. Esimene maailmasõda peatas AN arengu – selle ülevoolav ja külluslik vorm ei sobinud sõjaaega.

Pärast maailmasõda asendus AN küllusliku ja pillava, kuid selge ja lihtsa joonega ADga. Terved Brüsseli linnaosad kerkisid selles uues stiilis (näiteks Uccle). Euroopa pealinnas leidub palju AN ja AD kohvikuid ja restorane, mida on võimalik külastada iga päev. Paljud AN ning AD hooned hävitati/muudeti hiljem, sest neid stiile ei peetud enam moekaks ega ka arhitektuuriliselt väärtuslikuks. Õnneks on Brüsselis neist päris paljud alles ning nüüd kuuluvad nad ajaloo- ja arhitektuuripärandi hulka, olles samas igapäevases kasutuses! Ning nüüd, kord aastas näidatakse muidu erakasutuses hooneid ka laiemale publikule. Üks peamisi nimesid, mida Belgias ANga seostada, on muidugi Victor Horta. Tema kohta blogin eraldi millalgi tulevikus – materjali on palju ja tema tööd imelised!

Mina külastasin kahel nädalavahetusel kokku 7 hoonet. Kahjuks ei lubatud hoonetes fotosid teha, seetõttu on enamik siin kasutatud illustratsioonid internetiavarusest leitud. Juba septembris tuli veebilehel kasutajaks registreeruda ning osta nädalavahetuse (25.-) või kogu kuu pass ning siis registreeruda hoonete külastamise gruppidesse – giidiga külastusi tehti inglise, prantsuse ning flaami keelsetena, päevas kindlal kellajal, ~10ste gruppidena (mida väiksem hoone, seda väiksem grupp). Piletid ja külastusajad läksid …nagu soojad saiad – mul ei õnnestunudki külastada kõiki soovituid hooneid.

3-4 oktoober, 1.nädalavahetus, linnaosad: Schaerbeek, Woluwe & the Squares

Maison Herrero (Avenue de l´Opale 11)

See maja, mis väljast paistab üllatavalt tagasihoidlik oma valge krohvitud fassaadiga, on seest kirju ja rikkalik. Maja ehitati 1924.a hispaanlannale, arhitekt on teadmata. Tõenäoliselt ehitati maja kliendi jooniste järgi, sest selles on tugevat hispaania ja araabia mõju. Ruumid on paigutatud ümber sisehoovi e patio, mille keskel väike (~1m diam) bassein, kus kaladki sees. Trepid tõusevad mööda sisehoovi seina, mis on umbes meetri kõrguseni kaetud keraamiliste maroko plaatidega. Keraamiliste plaatide ülemisel ribal on kujutatud islami 5-taseme sümbol (seda on mujal ka, kuid belglaste poolt 6-7 korruselisteks muudetud). Põrandal on oranzikate terrakotaplaatide vahele pandud sinise-valge-mustrilised glasuuritud keraamilised plaadid. Rõdu alumist serva (ja mujal majas) kaunistab koerte reljeef (mitte hispaanialik). Trepihalli eraldavad teistest ruumidest paksud rasked puidust lükanduksed. Hispaanias oleks sisehoov taevale avatud, kuid siin on see kaetud värvilisest klaasist laega, millel samuti nagu siseakendelgi on kujutatud araabia 5-taseme sümbolit (eraldi sellist kujutist ma internetis ei näinud, kuid meile tuuri teinud praegune omanik rõhutas selle tähendust mitmel korral). Fotosid teha ei tohtinud ning internetist sain vaid 2 fotot sellest majast. Küll aga leidsin ühe väga sarnase keraamiliste plaatide foto.

Sisehoovi trepialusesse on ehitatud puhkenurk, mis samuti kaetud värviliste keraamiliste plaatidega.

Trepihallist hoovi pool asub elutuba, kus puitpõrand, kõrge kivist kamin (tõenäoliselt Hispaaniast toodud), millel joonistatud piltidega plaadid. Laetalade nurkades on värvilise klaasiga art-decolikud kolmnurksed lambid. Natuke imelik oli näha kamina kõrval tänapäevast televiisorit ning elutoa mööbel oli moderne, aga maja on ju kasutusel elamuna!

Teisel pool patiot viivad rasked uksed söögituppa, mille aknad on tänava poole. Siiani on olemas toidulift – köök oli siis ja on ka praegu keldris. Ka söögitoas on näha koerte reljeef ning…. kuuliaugud! Jutu järgi olevat ühe tüli käigus perenaine oma abikaasat tulistanud, millele järgnes lahutus. Praegused omanikud on soetanud art-decoliku söögilaua ja toolid ning mõned puhvetkapid.

Sisehoovist viis trepp teisele korrusele, kus on kolm puidust ust erinevates seintes. Praegu Bed&Breakfast-ina kasutatav külalistuba oli kunagi olnud majaperenaise magamistuba. Ruumi jagab eraldi tsoonideks tõstetud põrand – voodi asub aste kõrgemal, samuti on võimalik see kõrgem toaosa kardinaga ülejäänud ruumist eraldada. Magamistoast võib astuda hoovi poole avatud rõdule. Üks uks viib ka kõrval asuvasse vannituppa, kus seintel tollal uudistoode: metrotiles. Vann ja kraanikauss on originaalid! Vannitoast viib teine uks imeväikesesse vahekoridori, kust pääseb mehe vannituppa ja sealt omakorda mehe magamistuppa. Need ruumid on erakasutuses ning sinna külastajaid ei lubatud. Samuti olid meie jaoks suletud kolmandal korrusel asuvad endised teenijate toad, mida praegu aktiivselt elamiseks kasutatakse.

Ja ongi tuur läbi! Kahju, et ma ei saa oma jutu ilmestamiseks lisada rohkem pilte! Aga see-eest järgmine maja…………….

Quaker House (Square Ambiorix 50)

Selle majaga on lugu veidi lihtsam – kuna seda kasutatakse poolavalikult, on sellest ka internetis veidi rohkem fotosid. Samuti saab maja ajaloost netist rohkem teada, kui näiteks minu grupile sattunud giidilt. Mulle meeldis see maja oma kriuksuvate põrandatega väga.

Punastest tellistest tänavanurgal asuva hoone fassaadi projekteeris arhitekt ja mööblidisainer George Hobe 1899.a. Hobe oli üks esimestest mööblidisaineritest, kes võttis omaks AN stiili. Kogu majas on näha kvaliteetset puidutööd (Hobe isa oli mööblitisler). Hoone aknad, uksed, peegliraamid, põrandad ja puitpaneelid on kõik originaalid.

Trepihallis on egiptuse mõjutustega reljeefne tapeet. Alumine osa üht värvi, ülemine heledat tooni, vahel liist.

Esimesel korrusel asub endine söögituba, kust hiigelsuured nikerdustega puituksed avanevad vastuvõtutuppa. Ustel on alumises osas lihvitud servadega klaasid, mille kristallpinnad on erakordselt selged. Uste ülemisel osal kaunid vitraaźid. Kõik detailid, nagu käepidemed, hinged jms on samuti kaunilt AN stiilis. Nagu teised selle aja arhitektid, pani ka Hobe rõhku detailidele.

Söögitoa seinte alumist osa katab puittahveldis ning ülemist osa rohekas-kuldne tapeet. Ka laes on tapeet, liigendatud puidust liistudega.

Teises, kunagises sigariruumis on samuti seintel tugeva reljeefiga tapeet – kõigepealt kleebitud seina ja siis käsitsi kuldseks värvitud. Ka siin katab lage tapeet. Suur ~2m lai aken on ülespoole avatav (pildid puuduvad).

Toad avanevad järgmisse ruumi ja teevad nii ringi ümber trepihalli. Kunagisest sigariruumist järgmine tuba oli elutuba, praegune puhketuba. Maja nurgaaken laseb päevavalgusel voolata elegantsesse interjööri. Kõik aknad avanevad ülespoole (nagu ameerikas), seinu ning lage katab tapeet.

Ruumis asuv peegliga tool on originaal, ülejäänud tänapäevane palju kasutusel olev üsna inetu mööbel, mis veidi häirib – ruumi mõnus aura on veidi rikutud.

Väikese lükandukse kaudu pääseme järgmisse pisikesse (~6m2) kunagisse raamatukokku, mille seinu katab rohekas-pruun tapeet – minu arust liiga kirju ja liiga palju nii väikese ruumi jaoks.

Kahjuks ei anna olemasolevad fotod edasi seda meeldivat tunnet, mis antud majas oli – kriuksuvad põrandad, kuldne päikesevalgus akendest sisse voolamas, sillerdavad ukseklaasid, soojust peegelduv puit, tapeedimustrite elegants…….

Hotel van Eetvelde (Avenue Palmerston 4)

Ma pole kunagi saladust teinud, et Horta oli minu arust geenius, hull geenius – see mees mõtles kõige peale, iga detail on tema disainitud, maja konstruktsioon ja pisimgi viimistlus! Nüüd kirjeldan üht tema hoonet. Ausalt öeldes olen väga üllatunud, et ka sellest majast on internetiavarustes pilte suhteliselt vähe (see on ikkagi büroohoonena kasutuses) ja fotosid teha ei lubatud. Natuke ehk õnnestub mul edastada seda ilu ja toredust!

Horta ehitas Hotel van Eetvelde 1895-1897a väga rikkale kliendile. Kaunilt viimistletud liivakivist fassaadiga maja sai juurdeehituse 1898a. Horta käis maja “uuendamas” kahel korral, seetõttu saab selles hoones näha ka Horta enda stiili arenemist. Põhisõnad: nähtaval olev metallkonstruktsioon, klaaskuppel, mosaiigid, taimemotiivid.

Välisuksest sisenedes astusin väiksemasse eesruumi, mille põrand ja seinad olid marmorist, vaheldumisi punast ja kreemikat. Otsaseina moodustasid suurtes puitraamides paksust lihvitud klaasidega (kristallist) uksed. Maja konstruktsioon toetub metallsammastele, mis on jäetud nähtavale. Sammaste otsad on kaunilt dekoreeritud, justnagu oleks kunagi taimed niimoodi roninud ja siis kivistunud…st rauastunud. Eesruumist viib väiksem uks pisikesse kaminaga kõrvalruumi, ootesaali, kustkaudu pääseb ka suurde trepikotta. Kui avada eeskojas suured klaasitud puituksed, sisened otse trepikotta, kus samuti marmorpõrandad ja metallsambad ning uksed ootetuppa ja teenindusalasse. Otse ees aga suur kaarega ülespoole kerkiv trepp. Trepi käsipuud on puidust, seda toetab justkui voolav painutatud lamedast metallist trepivõre.

Trepikoja seintel on joonistatud AN väänlev muster, trepp on kaetud roheliste ja punaste marmortükikestega – punasega vookleb kaunis muster. Selline põrand katab kogu fuajeed – alt mööda treppi üles vaheootesaali ning sealt üles järgmisele korrusele välja. Trepi astme servad on toestatud metallribaga, et vältida trepi kulumist ning sellel libisemist.

Hoone ruumid on paigutatud ümber “valguskaevu”, mida katab klaasist kuppel ja mis toetub peenetele metalltaladele.

Esimesest trepist üles minnes jõuab ümmargusse trepihalli ooteruumi, mille diameeter umbes 9 meetrit, selle ümber keerlevad trepid. Tegelikult koosneb maja kahest erinevast osast, mis on omavahel ühendatud trepihalli ja selle kohal olevate sildadega (mis muidugi on kõik ühtseks tervikuks kujundatud). Trepihalli klaaslagi on kumer ning kaunid vitraaź-klaasid moodustavad halli katva kupli.

Detailide kaunistamiseks on kasutatud enamasti kuldset värvi, kuid see pole kriiskav häiriv kuld vaid kergelt pronksjas ja pigem matt. Tõenäoliselt on kõik ukse- ja aknalingid, hinged jms samuti pronksist või vähemasti sellega kaetud. Eriti uuenduslik oli omal ajal just raudtalade ja ehituskonstruktsioonide dekoratiivne näitamine.

Mõned astmed ülespool asetseb teine korrus, kus maja tagumisel pool on hiigelsuure lauaga söögituba, laua ümber 14 tooli. Trepihallist eraldab söögituba suur puituks, millel värviline ameerika klaas. Klaas paistab trepihalli poolt ühtemoodi, ning söögitoa poolt veidi teises toonis. Giid seletas meile, et mitu erinevat värvisegust klaasi pandi kihiti kokku ning suruti lõpuks peale ka muster. Nii tuli välja klaas, mis olenevalt vaatenurgast justkui muudaks tooni (Tiffany kuulsat klaasisulatamise tehnoloogia kirjeldust leiab veebist täitsa vabalt, see on päris põnev lisalugemine).

Söögitoa lühemates külgedes on seina sisse ehitatud vitriinkapid, kõik rikkaliku kaunistusega viimistletud. Kappides AN stiilis hõbedased lauanõud, vaasid ja skulptuurid. Seintele on liimitud kangas, millele enne taimornamendid peale joonistatud. Söögitoa parketti kaunistab erinevast puidust laotud (intarsia) muster. Horta majades on ka ukse- ja aknaraamid kaunilt voolitud – olid tol ajal ikka osavad tislerid!

Teise korruse tänavapoolne ruum on elutuba, mis praegu küll mööblita seisab. Suure ja valgusküllase ruumi seinte ülemine osa on kaetud kuldse kangaga, alumine rohelise oonüksiga, millel mõnes kohas pruunid laigud. Umbes pool meetrit enne aknarivi seisavad uhkelt topelt neli kõrget peent raudposti, mis lae juures on AN stiilis kaunistatud. Postide küljes ripuvad neli tulbikujulist lampi. Kaminale ja toanurkades on lisatud metallist kaunistusliistud, akende all on ilusad rohelised radiaatorid. Trepikoja poolne külg koosneb suurtest klaasitud ustest. Elutoa lagi on jaotatud osadeks, mis kõik kergelt kaardu ja AN-likult kaunistatud.

Hoone kolmas korrus oli meile, külastajatele suletud, kuid tegelikult olevat need endised privaatruumid ning pööningukorrusel teenindajate ruumid kasutuses kontoriruumidena. Lisan siia veel ühe pildi, mis peaks olema tehtud ühes kontoriruumis.

Natuke nagu on ikkagi kahju, et ka neist hoonetest, mis pole otseselt muuseumid või elumajad, ei ole internetis häid pilte ja et ekskursiooni ajal fotosid teha ei lubatud. Aga ehk õnnestus mul väike pilt teieni tuua.

Maison Govaerts (Rue de Liedekerke 112)

See, praegu vanadekoduna kasutusel olev hoone on ainuke, kus mul fotosid teha lubati. Maja ehitati algselt 1894.a. neo-klassika stiilis. 1899 a täiendati seda AN stiilis, arhitektiks L.J.J.Govaerts, kes ise seal elas. Maja on ikkagi rohkem klassikalises stiilis, näiteks ruumid tänavapoolses vanas osas on ka klassikaliste kaunistustega ning nende kõrval hoovipoolsed AN detailidega. Maja fassaad on kaunilt dekoreeritud AN taimornamentidega, juurdeehitusena seinast eenduv aken.

Eeskojast avanevad vitraaźitud uksed trepikotta, kus maleruudupõrand, valgeks värvitud puidust klaasitud uksed/seinad ning otse ees trepp.

Trepil, hoovipoolses seinas on viljapea motiiviga vitaaźaken, selle kohal lillevaasiga kaar-aken. Valgus kumas kuldselt laiale trepile ja käsipuudele. Kahele poole ülesse suunduva trepi alumine serv on külje pealt marmorimustriliseks värvitud – kui giid poleks seda öelnud, poleks vast arugi saanud, et see on värvitud.

Nagu ma enne kirjutasin, on tänavapoolsete ruumide dekoor pigem klassikaline.

See-eest on hoovipoolsete ruumide kaunistused AN-likult voolavad, samuti ukselingid jms detailid.

Kõige tagumine hoovipoolne puhkeruum on klaaskatusega, seintele joonistatud AN mustrid. Aeda avaneb suur aken, mille ülemine osa jällegi vitraaźina.

Trepikojast teisel pool on ruum, mis praegu kasutusel köögina, sellel on kinniehitatud lagi (enne olevat seal samuti klaasitud katus). Hoone tagumine fassaad on suhteliselt kena, eriti kui arvestada, et tolle aja majade ehitamisel hoovipoolsetele välisseinadele väga tähelepanu ei pööratud.

Esimesel nädalavahetusel vaatasin siis neli maja. Perekondlikel põhjustel ei õnnestunud mul kahel järgneval nädalavahetustel majade külastusi teha. Aga kuu viimastel festivali-päevadel sai näha veidi art-decod ja veel veidi art nouveaud. Sellest järgmises postituses.