Elan praegu üürimajas, mis tähendab, et ka aias ei saa ma mingeid põhjalikke muutusi teha. Üht-teist ma siiski sättisin, et oleks veidi minulikum see aed, mida me praegu kasutada saame. Ma pole eriti osav aednik ning kõik minu lillede ja taimede katsetused ongi …..katsetused. Võtan aeda kui ruumi ning nagu toas, nii võivad aiaski just detailid kogu meeleolu luua või selle rikkuda. Mina lisan detaile ja kirjeldan veidi neid teile ka, ehk saate mõnd ideed kasutada.
Naabri ja meie hoovi vahele pandi kõrge traataed, mis tekitas vangla mulje. Selleks, et veidikenegi pehmust ja naiselikkust tuua, istutasin ma traataia ette lillherneid ja lastele päris herneid. Loodan, et varsti on see traataia alumine serv rohelisem.
Maja lähedale traataia külge tegin ma ~1,5m laiuse seina, et veidikenegi varjata meie pilgu eest naabri aias olevat valget plastiklauda. Kasutasin selleks talve jooksul pargist toodud oksi.
Traadi abil kinnitasin oksad üksteise külge, et neist moodustuks sein.
Jogurtitopsidest tegin lilled. Vaja läheb selleks plastiktopse, traati, nööpe ja tuld.
Lõikasin plastiktopsid lillekujuliseks ning sulatasin kroonlehed küünlaleegi kohal sobivaks. Erinev plastik sulab erinevalt – tee kindlasti enne katset, kui hakkad tulega mänigma! Minu kasutatud plastik sulas sobivaks 4-5cm kõrgusel küünlaleegist. Sulatamise ajal soovitan hoida lille näpitsatega, kuigi plastik mul väga kuumaks ei läinud. Krässu sulatatud kolm õit kinnitasin üksteise külge traadi ja nööbi abil.
Nüüd on need õied kaunistamas mu okstest vaheseina. Oksaseina tõmbasin kergelt üle ka samblarohelise värviga, et veidi läikivat traati peita. Nüüd ei riiva silma naabri aias olev valge plastiklaud iga kord kui toast õue vaatan.
Aia külge riputasin ma ka puurid. Ostsin poest üsna soodsalt kaks valget linnupuuri, kuid minu arust olid need liialt dekoreeritud. Võtsin üleliigsed linnukeste motiivid ära ja värvisin puurid allesjäänud rohelise spreivärviga üle.
Puuri oli vaja ka elanikku. Selle leidsin samuti poest, kuid tuvina ta mulle ei meeldinud ning värvisin ta keraamika värviga üle.
Lisasin puuridesse lilled ja riputasin aiale.
Veidikenegi naiselikkust pehmendamas traataia vanglamuljet.
Aia tagaosas on mul üks tool ja väike lauake. Selle istumise alune hakkas kuluma mudaseks ja koledaks. Otsustasin siis mitte-päris-muru välja kaevata ning asetada sinna hoopis põranda. Põranda tegin kahest euroalusest. Värvisin teipi kasutades peale mustri – et võtta tähelepanu ära tugevatelt põikijoontelt. Pealegi kaitseb värv veidigi puidupinda vihma eest.
Vasakul pool aias on lillepeenar, kuhu ma sügisel tulbisibulad pistsin. Eelmine nädal sai tulpide taha mulda pandud ka suvelilleseemneid. Kui mu koer nüüd varsti tärkavad põllulilled ära ei talla, siis peaks peenar suvel olema enamasti rukkilillesinine. Lillepeenra servaks on plastikust roheline ääris. Selle varjamiseks meisterdasin ma okstest piirded.
Midagi sellist saab ka aianduspoest osta, kuid ma ei raatsinud – oksi ju pargid-metsad täis – korjan vaid tormi poolt mahamurtud oksi. Keerasin traadiga kokku erinevas pikkuses oksi ning lasin siis need 15-20cm pikkused piirdejupid radiaatori peal korralikult ära kuivada – pole vaja, et mingi oks juured alla ajab. Kogemusest võin soovitada – kuivata oksad enne ära ja siis seo traadiga kokku. Surusin piirded mulda (sirgem pool üleval) ning toksisin haamriga nii sügavale, et ülemine serv jääks plastikpeenraservaga samale kõrgusele.
Vanakraamiturult ostsin paari euro eest ühe kulunud puidust aiakäru.
Veidike värvitööd ning nüüd kaunistab ka see minu aeda. Käru rattapoolsesse otsa puurisin põhja mõned augud, et vesi saaks kärust ära voolata.
Aia vasakut külge eraldab naabriaiast betoonist vahesein. See on hirmuskole. Kui tegu oleks mu isikliku aiaga, varjaksin ma betoonseina kohe kindlasti. Selleks on palju võimalusi – tumeroheline värv, pambusest vahesein jms. Mina kinnitaksin müürile peeglid – kergelt kulunud ja tuhmid peeglid – see jätaks mulje nagu oleks me aed palju suurem. Lisaks peegelduks aeda tagasi ka hommikune päikesevalgus. Kuna aga ma ei tohi seda müüri rikkuda, siis asetasin oma vanakraamituru peeglileiud lihtsalt müüri äärde. Ja kui suvelilled tulpide tagant tärkavad, peaks jääma terve lillepõllu mulje. Või vähemalt ma loodan seda.
Suvel teavitan sellest, kas lilled, lillherned ja herned hakkasid kasvama. Aias taga oleva tooli ja lauakese kohale loodan mingi varjualuse meisterdada, et ka väikese vihmaga saaks seal istuda. Aed on ju selline koht, kus kogu aeg midagi muutub ja kus kunagi töö otsa ei saa, isegi sellises väikeses linna-aias.
Lisa kommentaar