Tänane lugu on järjekordselt päästmise teemaline. Naabril polnud enam vaja kolme tooli ja ma sain kaks neist endale (kolmandat ei oleks õnnestunud päästa).
Mulle meenutasid need toolid veidi Mackintoshi toole. 
Tegelikult olid need toolid üsna halvas seisus.
Üks toolidest oli lahti ning selle pidin tegema osaliselt juppideks. Puhastasin tapikeeled ja -pesad ning liimisin uuesti kokku. Pärast seda eemaldasin puiduosalt kollaka laki – oli üks tüütu lihvimine. Mõtlesin endamisi, et äkki pole mõtet – lihvin vaid veidi, et värv haakuks ja värvin lihtsalt üle. Aga tahtsin saada veidi “peenemat” muljet ja selleks plaanisin puiduosa lakkida. Aga enne kui katta ese uue lakiga, tuleb vana täielikult eemaldada. Alumisel fotol on näha vasakul lakist puhastatud puitu.
Kuna soovisin lõpptulemuseks tumedat tooli, siis peitsisin need tumedaks. Ohh õudust – milline siis tool välja nägi – laiguline ja kohutav!
Seejärel katsin tooli nelja kihi toonitud lakiga. Iga kihi vahel tuli teha kerge lihvimine. Et lisada toolile veidi “vürtsi”, värvisin keskmise seljatoe pulga sügavsinise mööblivärviga.
Siis võtsin käsile istmeplaadid. Vanad katted – 3 kihti – olid kinnitatud hiiglamapaljude klambritega. Kuna toolil olnud kate oli kole ning katte all olev svamm lausa kohutav, pidin otsima uue pehmenduse. Aga siin, Brüsselis pole see nii lihtne – ei leidnud ma sobivaid materjale ei kangapoodidest ega ka ehitus-remondipoest! Ja siis -ding-ding – IKEA! Beebide mähkimisaluse sees on hea svamm! Istumise alune sai peale valge kunstnahast katte (oli olemas).
Valmis nad said! Ilusad tulid.
Kuigi lakkimine/lihvimine oli meeletult tüütu, arvan siiski, et see oli õige otsus. Lakikihi alt on ikka aimata puidusooni – värv oleks selle lihtsalt katnud.
Koolis käsitöötunnis õpetati tikkimist ja mulle jäi meelde üks õpetus – töö peab ka tagantpoolt ilus olema. Toolipõhi sai siniseks värvitud.
Nüüd on need kaunitaridest kaksikud ootamas omale uut kodu.
Lisa kommentaar