Igal lool on algus. Vahel jääb pisut segaseks, mis on põhjus ja mis tagajärg. See projekt, mida ma teile nüüd tutvustan, on meie uue kodu projekt. Algas see tahtest tagasi kodumaale naasta….. või oli see soov omada päris oma kodu…. või oli see miski muu? Minu päris esimene minu oma projekt. See tähendab, et ei ole klienti, kelle maitse ja soovidega arvestama pean. Ei ole kinnisvara omaniku piiranguid, ei muinsuskaitse ems tingimusi….. isegi kaasa andis mulle täiesti vabad käed…… piiranguteks vaid eelarve ja aeg.

Enne selle objekti leidmist sirvisime lehtede viisi kinnisvara müügikuulutusi. Uusarendusi ja vanu maju, majaosasid ja kortereid……… Tallinnas. Jah, mu hing ihkab küll maale, kuid laste haridus ja töövõimalused suunavad sellekohaseid valikuid. Uusarendused mulle ei sobinud – küll pole mõeldud panipaikkade peale, küll on liiga palju ja liiga suured vannitoad ning liiga väikesed köögid……. Leida kolme magamistoaga korter kesklinnast mugavas kauguses oli päris keeruline eesmärk, st hinnaga, mida saaksime lubada. Uusarendustel oli minu jaoks liiga palju vigu – magamistubadesse pääseb otse elutoast! No ei sobi mulle see valik – koridor peab ikka vahel olema. Kuhu panna kogu see nn sahvri- ja panipaigavara?! Mul on kapitäis tööriistu ja meisterdamisvahendeid, lisaks laste asjad jne. Ma ei saa senini aru, miks uusarendusi planeerivad projekteerijad ei mõtle praktilise poole peale! Või on asi lihtsalt minus ja minu vajadustes – inimesed elavad ju nii erinevalt. Kõigile ei sobiks minu ruumikasutus ja vastupidi. Nii palju siis tol hetkel turul olevatest uusarendustest. Päris vanad pinnad ka ei sobinud meile – need jäid kuidagi väikseks ja ebapraktiliseks. Näiteks Kalamaja piirkonnas oli mitu katusealust korterit müügis. Kuigi põrandapinda oli neis justkui palju – ei oleks sinna meid kahe lapse, kahe looma ja kogu meie varaga kuidagi mahutanud. Vanade hoonete puhul tuleb juurde ka see nn “vana säilitamise” piirang. Isegi kui tegu ei ole muinsuskaitse objektiga, tuleb ju ikkagi hoida ja taastada ajastutruud detailid jms – mina ei saaks teisiti, vanast peab lugu pidama. Ja nii me siis pendeldasime seal kuskil vahepeal – otsides midagi, mis ei ole päris uus ega ka liiga vana. Mulle isiklikult meeldivad stalinlistlikud majad ja korterid neis, kuid kaasale see ei sobinud kuidagi. Ta käis vahepeal Tallinnas kortereid vaatamas, leidmata sobivat.

Ühel päeval aga sattusin ma müügikuulutusele, kus paistis olevat mulle sobiv korter. Kaasa käis seda Eestis vaatamas ja kinnisvaraasjatundjast sõber vaatas samuti pinna üle. Kuigi mu kaasa eelistas uusarendust, nõustus ta ka selle korteriga – olevat elamiskõlbulik. Ja nii me selle vara ostsime – minu jaoks nagu “põrsas kotis” ehk siis – ma polnud seda ise päris oma silmaga näinud. Esimest korda nägin oma uut kodu pärast ostu-müügi lepingu sõlmimist. Astusin korterisse ja kohe tundsin, et see oli “too õige”. Nägin kohe, mis korterist saab – tunne oli selline. Ja etteruttavalt võin öelda, et tollesse esimesse nägemusse tulid vaid väikesed muudatused. See kõik toimus kevadel. Aga eesistumine Brüsselis tuli läbi teha ning see andis mulle aega planeerida remonti ning teha ettevalmistusi kolimiseks.

Nüüd meie kodust täpsemalt. Tegelikult oleks võinud ju kohe sisse kolida – kõik oli hästi hoitud, suhteliselt korras ja elamiskõlbulik. Isegi mu lemmikvärve – rohelist ja lillat oli. Aga nüüd ruumide kaupa.  Meie ostetud kinnisvara on millalgi kahest korterist kokku ehitatud, õigemini siis kokku lammutatud. Ühes osas on kaks lastetuba ning vannituba, teises suur magamistuba, elutuba, köök ja saun/duss/tualett/pesumasina-ruum. Mõlemas tsoonis on koridorid. Ma tõesti ei tea, millest see tuleb, et mulle koridorid meeldivad. Minu arust on see nagu vahelüli maailma ja eluruumi vahel. See on pind, kus ma saan lahti välismõjust (välisriietest) ja siis astun sisse päris ruumi. Samuti on koridorid head helipuhvrid ning panipaigad. Meie koridorides ei ole päevavalgust, need asuvad hoone keskel. Esikus on suur praktiline riidekapp. Müügikuulutuses olid koridoride seinad helerohelised, sisse kolides olid need kreemikasvalgeks võõbatud. Plaanisin lihtsalt seinad värvida ja tagumisse lastetubadesse viivasse koridori raamaturiiulid paigaldada.

Vannitubadega on selline lugu, et kuna nad on töökorras ja hästi hoitud ning toimivad, siis ei hakanud me kohe tööaja- ja rahamahukat remonditööd tegema. Nendes ruumides ei plaaninud ma esialgu midagi teha, vaatamata sellele, et nende disain ja kasutusotstarve mulle ei meeldi. Lõhuksin välja sauna ja suure vanni ja dussikabiini….ning kõik need seina- ja põrandaplaadid.

Köök vajas uut külmikut ja lisakappe (mul on palju nõusid), seinad ja lagi värvimist.

Elutuba oli minu jaoks liiga “tühi” ruumikasutuse mõttes ja liiga “täis” seinamaterjali osas. Nurka asetatud söögilaud tähendab, et asju mahutavat kappi elutuppa panna ei saa. Söögilaua kohal puudub valgustus. Suur “tühjus” köögist raamaturiiulini on täiesti mõtetu ruumiraiskamine – kui sa just jooksmiseks kiirendusrada ei vaja. Ma armastan värvi (eriti just sellist õunarohelist) ja mustrit, kuid neli erinavat seina on kuidagi häirivalt kirju. Usteava servades olevad plastikust liistud olid minu jaoks kindel “nono”. Ainuke, mis ma puutumata otsustasin jätta, oli massiivsest puidust raamaturiiul.

Magamistuba oli suur, seal ruumi lausa tantsimiseks. Seintel jällegi liiga palju erinevaid materjale. Toas puudus “pehmus”. Plaanisin mööblipaigutust muuta ning kõik pinnad uuesti viimistleda.

Üks lastetubadest oli lihtsa geomeetrilise tapeediga ning plaanisin seda ruumi mitte puutuda – pojale sobib, arvasin.

Tagumine tuba aga oli kuidagi igav ja külm, vaatamata lõunapoolsele asukohale. Sellest saab tütre tuba ning kümneaastasele on ruumi kujundamine ju lausa lust ja rõõm – mida rohkem, seda sobivam ehk “more is more”. See ruum oli ka ainuke, kus ma pidin kujundamisel arvestama nn “kliendi” soovidega.

Selline siis oligi mu “algus”. Siit edasi on vaid töö ja lõbu, tööd vast rohkem. Higi ja pisaraid ka, isegi verd. Otsustasin järgida oma sisemist tunnet, kuigi see tähendab mitmete detailidega nn vastuvoolu minemist. Lisasin värve ja draamat. Sellest kõigest kirjutan edaspidi. Jällelugemiseni!