Mulle meeldib mõelda, et esemed, mida ma päästan, saavad endale ka uue hinge – mitte nagu inimestel ja loomadel…. asjade hinge. Tahan ikka uskuda, et mul on hingega asjad. Vahel annan ma neile ka nimed – täna tutvustan teile oma uuestisündinud toole: saage tuttavaks, härra ja proua Lilla!

Juba üle kümne aasta on mind töötoas (ja arvuti taga) truult teeninud kaks tooli – nad on mugavad seljale ja kuidagi täpselt…. parajad ja kenad. Aga kümme aastat on teinud oma töö ning toolide pealmine pind väsis ära.

Hele puit muutus kollakaks (mu lugejad kindlasti teavad, et kollane ja oranz puit mulle kohe üldse ei meeldi) ning valge pind on saanud kannatada.

Olen näinud nii palju selliste “vigastustega” toole ära visatavat. Tegu pole ju täispuiduga, et seda väärikalt restaureerida jne….. aga kuna need toolid on tõesti väga mugavad, otsustasin ma need päästa.

Pärast lakikihi eemaldamist, peitsisin puidu tumedaks ning ühe tooli katsin spreivärvi ja pitsi abil mustriga.

Kuldse kihi said ka nähtavale jäävad kruvid. Ning teise tooli jalaotsad.

Tooli seljatoe osa sai istumise poole pehmenduseks ühe kihi vatiini, tugevduskanga ja peale pruuni mööbliriide. Seljatoe osa kangas tuli käsitsi kinni õmmelda – tegin peiteõmbluse, mis oli veidi tüütu aga tahtsin kindlasti seda muljet, et kangas on justkui “selga õmmeldud” – mida ma otseselt tegingi.

Istumise alune sai pehmenduseks kaks kihti vatiini – ei ole hirmuspehme aga mõnusam ikka kui puidune iste. Selle kinnitamiseks kasutasin lihtsalt klammerdajat.

Aga miks nimeks Lilla? Tooli istumise alla jäävad osad ning jalgade sisemised küljed värvisin mööblivärviga lillaks – mingi kiiks peab ju asjal olema.

Nii saigi härra Lilla endale jalga kuldsed kingad ning proua Lilla selga kuldse pitskleidi.

Kaks eset päästetud! Ja ei olegi vaja uusi kontoritoa toole otsida.