Täna kirjutan ma asjadest, mida ükski minimalist vist ei mõista. Teate küll neid pisikesi asjakesi ja esemeid, millel on vaid üks otstarve – koguda tolmu! Minu maailmas aga on pisiasjad, detailid ja aksessuaarid just need, mis annavad ruumile selle omaniku näo. Need ei ole asjad lihtsalt niisama ostetud ruumi sobima, vaid esemed, mis on ühel või teisel viisil mõjutanud nende omaniku maailma, tundeid ja mõtteid.

Alustan ma veidi vajalikumatest esemetest. Mööbel on tarbeese, millel on lisaks disainile ka otstarve. Otstarvet vast ei ole minu taibukatele lugejatele lahti seletada vaja. Küll aga kirjeldan ma nende saamis-muutmis-lugu. Jah, selles toas on vaid paar eset, mis on täpselt sellised, nagu nad poes olid.

Voodi näiteks sain ma täiesti tasuta. Too oli väga kulunud, määrdundvalge ja väsinud aga………. see ei ole ju minu puhul mingiks takistuseks. Antiik-kuldse metallivärviga (Hammerite tooteid olen varasemalt kiitnud) katsin kogu voodiraami – kaks kihti.

Ikeast ostisin voodile madratsi ja toed (need puidust liistud, mis madratsi all on). Minu arust sobib teismelise tuppa just diivani moodi voodi. Päeval on suured padjad seljatoeks.

Teine vajalik mööbliese magamistoas on riidekapp. Juba mitu aastat kasutuses olnud Ikea kummutid said uuenduskuuri. Kõigepealt saagisin jalad alt, sest uus kummut pidi olema madalam ning jalgadeta. Seejärel värvisin ära sahtli pealmised pinnad. Kõigepealt kruntvärv, seejärel heledam sinine, siis kollasega laigud ning kõige viimaks tumedam sinine. Sain niiviisi laigulise pinna.

Kaks kummutit kinnitasin üksteise külge, kruvidega seest poolt. Taha alla ja üles lisasin toeliistu ning ette ja külgedele alla, põranda kohale kinnitasin samuti õhukese puidust liistu. Korpus sai peale valge kruntvärvi ning seejärel helesinise mööblivärvi. Nii sai kummut heledam, sahtlid aga veidi tumedamad.

Nuppude jahile läksin ma aga (muidugi mu ammused lugejad teavad…) vanakraami turule. Seal leidsin ma hulga küünlajalgade, lühtrite ja muude sedasorti vanade asjade juppe.

Lisaks valged lihtsad nupud ning nende ühendamisel sain omanäolised sahtlinupud.

Üks töö- ja ajamahukamaid töid oli teise kummuti muutmine, tegelikult on see sekretär ehk klapi ja sahtlitega kirjutuslaud. Paks lakikiht ja vanamoodne toon ei olnud väga köitvad. Tegelikult oli mul plaanis see sekretär lihtsalt kergelt lihvida ja valgeks värvida aga…… läksin siiski raskema vastupanu teed ning eemaldasin kogu lakikihi.

Suurtematel pindadel kasutasin selleks lihvimismasina- ja musklijõudu. Sahtlite ja luugi pealsete pindade puhastamisel pidin keemiat kasutama – ohh kui jõle see vahend on! Toimib aga tõesti ebameeldiv!

Vana lakikihi mahasaamine ning pindade siledaks ning ühtlaseks lihvimine oli väga töömahukas. Kõik need detailid ja vahed, kuhu masinaga ligi ei pääse! Õnneks on leiutatud pehme lihvimispaber, nagu kangas.

Siis hakkasin ma puhastatud pindu peitsima – algul katsetasin helehalli aga ei jäänud sellega üldse rahule ning pidin katsetuse uuesti nii maha lihvima kui võimalik. Peits aga imbub ju puidu sisse ning päris maha ma seda ei saanudki (mistõttu on üks sahtel veidikene tumedam). Seejärel katsetasin valget peitsi. Ja see toimis!

Mõtlesin korduvalt: “täitsa loll, värvinud lihtsalt valgeks ja asi korras!” Aga ma ei saanud – puidu tekstuur ja kõik see ilu oleks lihtsalt kaduma läinud (minu arust).

Luugi all asuvad riiulid, laekad ning nende ulatuses ka kummut ise said endale aga päikesekollase värvikihi.

Kollaseks värvisin ka suurte sahtlite küljed.

Suletuna on see nüüd kaunis sekretär hele.

Avatuna aga toob tuppa päikese! Ega see teismelise laud nüüd väga korras ole – seepärast ongi luuk suurepärane – peidad oma argielu lihtsalt ära!

Ega siis seistes koolitööd teha saa, nii tuligi tool otsida ning korda teha.

Eemaldasin kõigepealt kogu polsterduse.

Puhastasin ja parandasin tapid ning augud.

Olen kuulnud küll neist kriidivärvidest, millega saab kõik pinnad katta – siuh ja tehtud! Aga ma tegin ikka omamoodi. Kõigepealt lihvisin tooliraami karedaks ning katsin valge kruntvärviga. Seejärel värvisin kõik halli mööblivärviga üle ja siis värvisin uuesti valge mööblivärviga üle.

Valget pinda ma väga hoolikalt ei püüdnud teha, sest selle lihvisin ma “kulunuks”.

Uus põhi, polsterdus ja kate. Mitu kihti ja paksult palju.

Pealmise mööblikanga klammerdasin kinni hästi servast ning kinnitasin seejärel kuumaliimiga klambritele peale dekoratiivpaela.

Nüüd jõudsingi nende nn mõtetute asjade juurde.

Nii voodipesu, päevatekk kui ka padjakatted – kõik peab tuppa sobima. See ei tähenda tingimata täpselt samat värvi, pigem harmoneeruvaid toone.

Seinariiuliteks said juba pikka aega keldris omale otstarvet ootavat taldrikuriiulit (need, millel üleval soon, kuhu toetatakse dekoratiivtaldrikuid). Värvisin üle ja kinnitasin tagurpidi seinale ning ongi koht raamatutele või kaisukatele, kes parasjagu kaissu ei mahu.

Voodilauakese meisterdasin ümarast plaadist (vist mingi lillepotialus) ning metallist korvist (mis oli juba õiget värvi). Tervelt neli tundi läks paberist ükssarviku pea kokku voltimiseks-kleepimiseks! See oli üks neist tegevustest, mida remondiperioodil tegin siis, kui müra teha polnud enam sünnis. Minu arust on see veidi hirmus (topised mulle ei meeldi) aga toaomaniku soov on seaduseks!

Ja muidugi peavad olema kappidel ning aknalaudadel need tütarlapselikud nipsasjad.

Seinale piltide ja tähtsate sõnumite tarvis kinnitasin ma kolm kuldset pildiraami. Ka need on vanakraamiturult, olid küll kuldsed kuid pidin veidi värvi värskendama. Kaks raami said endale korkmaterjalist taustad. Üks aga jäi taustata – selle asemel kinnitasin raami taha väikesed naelad ning tausta asemel jookseb kolm tamiili, mille külge saab lõksudega pildid riputada.

Kahe akna vahele seinale riputasin peeglid – paar väikest HM HOMEst ning suurem JYSKist. Ühes seinas on mu kingitus tütrele, segatehnikas (maal, kollaaž, tikkimine) teos – kaunis tantsija kopeeritud Erte loomingust minu moodi teostatud viisil.

Lamp on Prismast. Ausalt. Lakke mineva osa värvisin metalli-spreivärviga valgeks (oli läikiv hõbedane). Jätsin osa valgeid plastikripatseid lisamata ning riputasin nende asemele plastikust lilled (oli kunagi mingi rippkardin, kus plastiklilled rippusid ketina).

Nii saingi täiesti tavalise lambi pisut huvitavamaks.

Kardinad on Ikeast – naiselikud ja õrnad pitsid. Mulle väga meeldib, kui kardinad ulatuvad põrandani, või on isegi veidi pikemad. Siis saab neid paremini sättida.

No vot – nii ongi! Selline see tuunitud mööblit ja romantilisi nipsasjakesi täis teismelise tüdruku tuba sai.

Jällelugemiseni!