Kaks räpaste tööde nädalat möödas. Järgneva kahe nädala jooksul sain valmis magamistoa ning võisin sinna sisse kolida. Voodi küll saabus hiljem, kuid ikkagi oli tore olla päris oma toas. Elutoas sai ka palju tehtud – juhtmed liistude taha peidetud, värvitav seinakattematerjal paigaldatud ning seinad värvitud. Kööki paigaldasin uue kraanikausi ja värvisin seinad. Neljanda nädala lõpus värvisin koridoride seinad. Sel nädalal paigaldasin ka kõik liistud, nii põranda kui ka nurgaliistud akna- ja ukseavade ümber. Värvisin aknapõsed ja aknaraamid.

Nende kahe nädala jooksul tegin ära enamus töödest. Vahel puhkasin, tegin teed ja sõin, kirjutasin remondipäevikut ning pidasin plaane. Söömisega oli kogu remondi jooksul selline lugu, et kuna ei raatsinud toidu tegemise peale aega raisata, siis kuulus mu menüüsse kiirelt keev tartapuder, purgisupid või pelmeenid ja poest ostetud kartulisalat. Vahel, kui kõht oli väga tühi aga tatart ja pelmeeni näha ei tahtnud, siis läksin kuhugi välja sööma. Kodutänava pubi külastasin kuue nädala jooksul viis korda. Kuigi seal tehakse imehäid ribisid, ei kipu sellesse pubisse veel niipea.

Söömisega on nii, et ei taha ju mingit käsilolevat tööd pooleli jätta – näiteks värvipintslite ning rullide puhastamine ja hoiustamine jne – jube tüütu! Nii ma lükkasin pidevalt söömist edasi, kuni töö valmis, vahendid puhtad ja …. õhtu käes…..

Neljanda remondinädala pühapäeval tegin terve hommiku tööd. Lõuna ajal tundsin nälga aga soovisin koridori värvimise lõpetada ning lükkasin söögipausi edasi. Kui ma lõpuks tööga valmis sain, puhastasin tööriistad, pesin end, panin riide ning läksin poodi süüa ostma (kappides polnud mitte midagi söödavat). Poes kassajärjekorras tundsin järsku, et kukun kokku. Pea käis ringi, silme ees virvendas. Haarasin ostukorvist limonaadi ja jõin seda. Pärast maksmist suundusin kohe ostukeskuse söögikohta ning istusin maha. Alles veerand tundi pärast esimest ampsu, hakkas mul parem. Veetsin seal restoranis rohkem kui tunni….. ma lihtsalt ei julgenud püsti tulla. Lõpuks sain siiski koju. Jõudu andis ka shokolaad! Kodus viskasin pikali ja magasin ülejäänud pühapäeva. Lubasin endale, et enam kunagi ei lükka ma söögikorda niimoodi edasi!

Pühapäevane jama lõppes aga sellega, et ärkasin öösel kella kahe ajal ning enam magama ei jäänud. Öösel ei saa tööd ka teha, mingi müra tekib ikka. Hakkasin siis nõudekaste tühjendama – vaasid ja mõned nõud olid kolijate poolt kõik mitme paberi ja mullikilede vahele pakitud. Hommikuni niisiis pakkisin lahti ja paigaldasin riiulitele oma vaasikollektsiooni. Kella seitsme ajal hommikul läksin magama ja sain uuesti jalule alles esmaspäeva pärastlõunal. Edasi töötasin palju aeglasemas tempos, vahel puhates ja tihedamini süües. Pidin kurvastusega tõdema, et ma ikkagi ei ole superwoman! Ikka luust ja lihast maine naine, kes peab vahepeal puhkama ja sööma.

Õhtuti, kui enam müra teha ei tahtnud, tühjendasin raamatukaste. Tütre toast oli ju vaja need kastid eest saada. Niisiis süli raskeid raamatuid täis, jalutasin teise tuppa….. mõtlesin, kuhu riiulisse nüüd need raamatud panna (mul on raamatud ikka süsteemselt paigutatud – luule ja näidendid ühes koos, vanem kirjandusklassika omaette, seiklus ja põnevusraamatud koos ning siis veel lastekirjandus ning kunsti- ja sisekujunduse teemalised raamatud…. ja siis veel eraldi reisijutud jne jne. Niimoodi sai õhtute jooksul ühest toast teise päris mitukümmend korda käidud – meil on üle üheksasaja raamatu.

Vahepeal käisin tehnikapoes ning ostsin veekeedukannu. Senini keetsin tee- ja kohvivett oma ainsas väikses supipotis. Aga kui hommikune kohv maitses veidi eilse hernesupi järgi, sai mu kannatus otsa ning läksin ja ostsin uue veekeedukannu.

Järgnevad kaks nädalat tegin tööd oluliselt aeglasemas tempos. Pealegi olid enamus asjad tehtud, jäid vaid nipet näpet täiendused, tütre tuba, poja toa seinad, piltide ja mu dekoratsioonide paigaldus, laeliistud ja igasugu muud viimistluse toimetused. Puhtaks ja valgeks said ka kõik ülejäänud aknaraamid ja aknapõsed. Samuti uksed. Kuus nädalat tööd! Sinikates väsinud keha. Lasteigatsuses süda. Ja puhas rõõm tulemusest.

Jõuluks sõitsin pere juurde ning tagasi kolisime jaanuari algul. Nädalake magasime lastega veel madratsitel kuniks saabusid meie ülejäänud asjad – mööbel, nõud, voodid jms. Sellele järgnes mitu päeva esemete lahtipakkimist ning veel mõned tööd. Nüüd on kõik valmis.

——————————————————————————–

Tänane postitus saab pikem. Kirjutan ka valgustite teemal. Kolmanda remondinädala lõpus, pühapäeval tuli mulle sõbranna oma elektrigeeniusest elukaaslasega külla. Meil läks üle kolme tunni kõigi elektritööde peale! Pääsesin prozektorite ühest toast teise vedamisest. Ma saan ju muidu lampide paigaldamisega ise ka hakkama, kuid korteris olid enamus ruumides jäetud lihtsalt paljad juhtmeotsad ning ma ei teadnud, kus on elekter sees. Muidugi oleksin võinud ju anduri osta ja ise lihtsamad valgustid paigaldada, kuid kuna mitmes kohas oli mingi probleem, otsustasin elektritöödeks ikkagi abi paluda. Mõned juhtmed olid ka veel vanad valged, mitte erivärvi nagu nüüd ja ma ei teadnud, mis juhe kuhu tuleb ühendada. Vahetada oli vaja ka mõned pistikud ja lülitid. Elektri-imemees Aare tuli appi!

Olin selleks ajaks valgustid ette valmistanud. Mul on imelik kiiks: päris originaal kujul ei ole mu kodus peaaegu midagi – enamus esemeid on ühel või teisel moel kohandatud.

Eelmises postituses kirjutasin elutoa seinalampidest ning laevalgustite vahetusest. Söögilaua kohale plaanisin riputada raske lühtri, mille olin ise varem Brüsselis valmis teinud.

Inspiratsiooniks olnud valgustid

Soovisin midagi dramaatilist ning saades inspiratsiooni mõnedest valgustitest (millest mu rahakott üle ei käi) tegin ise üsna uhke lühtri. Kasutasin selleks olemasolevat sügavat metallist pildiraami, väikse ruudustikuga traatvõrku, pitsi, traati, värvi ja klaasripatseid.

Kui mul selle lambi idee enamvähem peas olemas oli, käisin Brüsseli vanakraami poodides sobivaid ripatseid otsimas. Kes otsib, see leiab! Ühes antiigiäris rippus suur katkine lühter….. soodsalt. Kauplesin hinda veel alla ning vedasin hiiglama raske lühtri koju.

Suur, hirmus raske, liiga vanamoodne ning katkine lühter

Kõigepealt tegin ma lambi juppideks – eraldasin klaasripatsid ning pesin need puhtaks.

Valgustist järelejäänud metallosadest meisterdasin erinevad esemed, mis nüüdseks uue kodu on leidnud.

Juppideks tehtud lühter

Küünlajalg, dekoratiivlill ja tuulekell

Olin saanud oma lambi jaoks (jäi ülegi) klaashelmed.

Oma lambi meisterdasin aga nii: kinnitasin metallist pildiraami külge traatvõrgu ning riputamiseks vajalikud konksud. Liimisin kahekordse pitsiriba raami ümber ning värvisin kõik kuldseks.

Pildiraami ümber liimisin pitsribad ja värvisin kõik kuldseks

Seejärel koostasin ruudustiku järgi mustri ning hakkasin puhastatud klaashelmeid sobivateks ripatsiteks moodustama. Kinnitasin ripatsid võrestikule.

Eestis, remondi ajal käisin mitmes lambipoes otsimas sobivat minimalistlikku valgusriba või muud moodi sobivat valgustit minu valmis lühtri sisse. Olin juba lootust kaotamas, sest ei leidnud lambipoodides sobivas mõõtmes valgustit. Stiili poolest enamvähem sobivad olid liiga pikad või suured. Ühel Bauhoffis käigul aga märkasin seal lampi, mis üllatus-üllatus sobis täiuslikult! See valgusti oli ka klaasripatsitega ning muutis mu lühtri veelgi külluslikumaks. Ehituspoest ostetud lamp oli hõbedaselt läikiv. Katsin teibiga elektripirniaugud ja juhtmed ning värvisin spreivärviga rippuvad osad kuldseks ning lakke kinnituva osa valgeks.

Raske lambi lakke riputamine on muidugi omaette teema. Kõigepealt mõõtsin tulevase laua järgi enamvähem õige keskse koha, kuhu tuli siis uus valgusti paigaldada. Aga see oli olemasolevatest juhtmetest pea 30 cm eemal. Niisiis tuli leiutada – Bauhoffist ostetud lambi juhtmed sai uuest keskmisest august lükatud lae alla ning ühendus sai tehtud vana augu juures. Siis liistutasin lambi ümbruse kattes liistuga ka vana augu (vajadusel saab liistu eemaldada). Värvisin liistud üle ja nüüd ongi lambi kohal laes liistudest ruudustik.

Minu tehtud raske lühter tuli riputada nii, et ta jääks uue lambiga võrreldes õigele kõrgusele. Käisin eraldi poes otsimas kinnituskonkse, peenikest tugevat trossi ja trossikinnitused ehk sadulad (mida kõike internetist ei õpi!). Üksi oli lambi õigele kõrgusele ja veel tasakaalu sättimine üsna raske. Kuhjasin selleks lausa naljaka konstruktsiooni kokku.

Hirm südames võtsin valgest vahtplastist klotsid lühtri alt ära….

Ankrukonksudega lakke riputamine oli närvesööv. Kas lagi peab vastu? Nagu muret veel vähe, tuli ankrukonksu jaoks augu puurimisel välja, et täpselt kahe augu kohal jookseb puidust tala. Läksin uuesti poodi ja ostsin teistsugused konksud, mis sai puidutala sisse keeratud. Ja siis, sisemiselt palvetades “ära kuku alla! ära kuku alla” võtsin lühtri paigaldustoed ära. Ei kukkunud alla. Mitu hommikut astusin tuppa vaadates hirmuga lampi – kas on ikka laes. On.

Esikusse sai samuti paigaldatud lamp, mida oli vaja veidi tuunida. Ka see oli läikiv hõbedane ning pidi saama matiks kuldseks.

Tütre tuppa leidsin laelambi Prismast, kui käisin süüa ostmas. Ka selle lakke kinnituv osa oli läikiv hõbedane, värvisin spreiga valgeks. Osa rippuvatest valgetest rõngastest asendasin olemasolevate plastikutest lilledega (kunagine lastetoa dekoratsioon-kardin) ning lamp sai hoopis lõbusama välimuse.

Elutoa üks põrandalamp ootab aga ikka veel omale “just seda õiget” kuplit. Mul oli üks idee, kuid see ei tulnud välja ja nii sai esialgsest taimelühtrist linnupuur. Ajutine lahendus, kuniks “see õige” mu kätte satub.

Ebaõnnestunud lambivari muutus ajutiseks linnupuuriks

Nii. Nüüd lõpuks olengi jõudnud oma jutuga sinnamaani, kus tuleb hakata näitama neid minult juba mitmeid kordi küsitud ja oodatud enne-pärast pilte valmis ruumidest. Järgmisel korral siis.