Lennujaamast sõitsin trammiga oma uude koju, käe otsas kohver ja kott. Korterisse sisenedes valdas mind “päris minu” erutus. Kõndisin tühjas korteris ringi, silme ees nägemus, mis sellest saab ning mõtlesin endamisi: “kuidas ma küll selle kõigega üksi hakkama saan?!?” Põranda seisukord ajas segadusse – et kas teha korda või ei. Ja külm oli. Väga külm.

Eelmise postituse lõpus küsisin: mis oli esimene töö, mida uues kodus tegin? Need, kes mind tunnevad ning mu tegemisi on jälginud, teavad vastust – koristamine. Loomulikult! Tegelikult on mind kõigi kolimiste juures hämmastanud see, mis seisus elamised üle antakse. Jah, pealtnäha on kõik korras. Ka see korter oli tegelikult korda tehtud ning näha oli, et siin elasid hoolikad ja korralikud inimesed. Kuid mitte nii korras, et mina rahule jääksin. Ma tõesti ei saa oma esemeid kappidesse panna kui pole neid eelnevalt kloorihaisuse valgendajaga ja/või äädikaveega üle tõmmanud. Näiteks kui me eelmisse üürikoju kolisime, tuli sellise pesuga välja, et köögikapid ei olnudki kreemikad, olid tegelikult üsna valged.

Sama päeva õhutpoole läksin ma poodi ja ostsin puhastusvahendeid. Niisiis kasutasin esimest õhtut köögikappide ning osade garderoobikappide puhastamiseks. Ikka nupud eest, kõik puhtaks, siis kuivaks, puhastatud nupud tagasi jne jne jne. Garderoobikapis tuli ka veidi riiuleid ümber tõsta ning kogu süsteemi veidi kohendada mulle sobivaks. Ööbisin õe juures. Järgmisel päeval saabusid asjad: remondivahendid, minu rõivad ja muu pudipadi, osa nõusi, osa mööblist, raamatud jms – kõik see, milleta Brüsselisse jäänud pere seal elada sai. Terve õhtu ja ka järgnev päev pakkisin lahti niipalju asju kui sai kappidesse paigutada.

Hoolikalt tehtud remondiplaan, töödejärjekord ja ostunimekirjad olemas tegin kõigepealt….. plaanides muudatused. Kavas oli tütre tuba remontida kõige esimesena. Kuna kolijad tõstsid sinna enamus raamatukaste, mida ma ümber tõsta ei jaksanud, siis tegin sellest ruumist ka oma esimese staabi. Raamatukastide vahele paigutasin tütre voodile mõeldud madratsi, arvuti, kohvrid ja kastid riietega. Poja toast sai ladu – sinna surusin niipalju asju kui võimalik.

Kõigepealt tuli maha võtta tapeet. Ühe korteri peale oli tapeedimustreid liiga palju.

Elutoa kolm tapeeti

Magamistoa kolm tapeeti

Järgmisel päeval alustasin juba mitu kolimist üle elanud Ikea Billy riiulite kokku monteerimist. Pidin nimelt riiulid enne kokku panema, sest need jäid remondile ette. Kuna köögis on nõude jaoks vähe ruumi, läksid sinna lisaks kolm kõrget riiulit. Lastepoolse tsooni koridori paigutasin kaheksa riiulit. Õhtul tuli sõber külla ja tõi mulle süüa. Pärast pudelit shampust hakkasime tapeeti maha kiskuma, kuid hilise kellaaja tõttu ei saanud me seda kaua teha. Tööde tegemisel tuli kogu aeg arvestada kellaajaga. Üritasin päeval võimalikult palju ära teha, sest pärast üheksat õhtul ei tahtnud ma müra teha. Tegelikult üritasin juba kella seitsmest vaiksem olla – on ju jube tüütu õhtust süüa kui naaber remondimüra teeb. Järgnes mu esimene korteris ööbimine – tütrele mõeldud madratsil – kohutavalt kõva ja jäik minu ümaruste jaoks!

Ainuke tapeet, mille pealmine kiht kergelt eemaldus.

Riiulite kokkumonteerimise peale läks ka järgnev päev. Vahepeal kiskusin siin-seal tapeeti maha. Osa neist osutus eriliselt visaks. Isegi veega niisutades oli see raske, rääkimata sellise töö räpasusest. Ärritusin. Kirusin. Vandusin. Ohkasin….. ja kiskusin seda edasi.

Elutoa teised tapeedid nii kergelt maha ei tulnud

Õhtupoole läksin ehituspoodi, kus veetsin üle kahe tunni esimeste remondivahendite (sh värvid, pahtlid jms) ostmiseks. Siis tuli sõber poodi ja aitas mul asjad koju toimetada. Meie auto polnud ju Eestis. Tegelikult ma ka ei julge veel sõita ning see asjaolu kurvastas mind tõsiselt. Pealegi oli jube tüütu, kui avastad, et oleks vaja üht-teist ning selleks peab sõitma kuhugi äärelinna, kus asuvad remondipoed. Logistika on oluline ning kui sul puudub kiire lähenkäinkorraära võimalus, tuleb iga ostlemas käimine hoolikalt planeerida.

Magamistoas oli tapeete mitu kihti

Pärast õhtusööki kohalikus kodutänava pubis, vestlesin lastega – olgu õnnistatud Skype! – ning kerisin siis end madratsile. Öösel aga ärkasin palavikus, haige, keha valus liiga kõvast asemest. Lõpuks, kuskil kella kolme ajal öösel jäin uuesti magama.

Järgmisel päeval, reedel töötasin palavikus ja kurguvalus. Mu töötempo oli umbes selline, nagu Zootropolise filmi laiskloomal. Eelmisel päeval ostetud tapeedieemaldamise vahend osutus supper-ostuks.

Tapeedieemaldustööd oluliselt lihtsustav vahend. Soovitan!

Kuid vaatamata sellele, võttis tapeetide eemaldamine liiga kaua aega.

 

Ühte tööd ei jaksa ka kaua teha. Nii ma vahepeal pahteldasin auke, pesin riiuleid ja uksi. Paigaldasin esimese ukseava-liistu. Põdesin haigust. Kui vahepealsed teejoomispausid kõrvale jätta, siis ma kogu aeg tegin midagi ning remondi puhul on tegevusi oioi kui palju. Näiteks enne tapeedi eemaldamist tuleb põrand kaitsta kile ja kaltsudega, et lahustusvedelik kõik liialt märjaks ei tee. Ja pidevalt tuleb koristada – kui sodi jalgu jääb, on töö hoopis aeglasem ja lohakam. Kaasa ema ehk siis rahva keeles ämm käis abiks, tõi süüa ja pesi ülejäänud garderoobikapid ning aknaraamid puhtaks. Enamvähem nii mu esimene nädalavahetus mööduski: haigena tapeete eemaldades.

Väga raskelt eemalduv rootapeet.

Pühapäeva pärastlõunaks sain raskelt eemalduvast rootapeedist võitu ning sõna otseses mõttes kukkusin magama. Veidi hiljem ärgates leidsin toad tapeedisodist koristatud (küll mul on hea ämm!). Sõin, ligunesin duzzi all, vestlesin jälle Skype teel lastega, tegin tööplaane ning kirjutasin remondipäevikut – tavaline remondiperioodi õhtu.

Elutoas ja magamistoas tapeedid maas.

Esimene nädal möödas – tapeedid maas! Rõdul sodi täis prügikotid.