Kui ma nüüd mõnda õppepraktika aegset kolimist ära unustanud pole, siis see viimane oli mu 22ne kolimine. Kui oled nii palju erinevates kohtades elanud, hakkad igatsema seda “oma”. Kodu, mis muutub koos sinuga. Aga minu puhul on tegu ka nn professionaalse kretinismiga – nüüd, kus kodu on valmis, sooviksin uuesti seda protsessi läbi teha. Soovin saada oma kätesse “lõuendi” ehk kinnisvara ning muuta see KODUKS. Mitte küll minu, nüüd siis kellelegi teisele. Selles protsessis on nii palju tööd, füüsiliselt rasket ja tüütut. Aga selles on ka loomingut. Kõige rohkem meeldivad mulle tegevused, mille tulemusel miski muutub. Tegevused, mis loovad midagi. Ma vist ei saaks kaua töötada ametikohal, kus midagi silmaga näha või käega katsuda asja valmis ei tehta.

Eelmises postituses kirjutasin oma plaanidest ja kavadest. Sellele järgnes mitme kuine ettevalmistusprotsess. Koostasin nimekirja meie maisest varast ning otsustasin, mis leiab koha uues kodus, mis tuleb ära anda või müüa. Mõned mu enda korda tehtud mööbliesemed ei sobinud kahjuks mu uude koju ning nendest loobumine oli kõige raskem. Samuti oli selge, et ruumi on oluliselt vähem ning loobuma pean kõigist neist meisterdamise ja hobi asjadest, mis on “igaks juhuks” kogutud ning võtavad kappides palju ruumi – viskasin või andsin ära kottide viisi kangaid, puidujuppe jms.

Uues kodus lähtusin mõttest, et oma koht on kõigel ja kõik on omal kohal (A place for everything and everything in its place). Puhtus ja kord on elamises vaid siis, kui tarbeesemetel on koht, mänguasjadel on oma koht jne. Loobuma pidin kõigest sellest, millele ma kohta ei leidnud. Sellest ka mu tungiv vajadus panipaikade, majandusruumide, kappide jms järele.

Kolimisele eelnevate kuude jooksul meisterdasin ma erinevaid asju uue elamise tarvis. Mõned, mis jäid kasutamata, leidsid (leiavad) endale muu koha. Järgnevates postitustes hakkan kirjeldama oma remonditööd ja lõpptulemust ruumide kaupa või toimumisaja järgi (ma pole veel otsustanud). Pikin sinna vahele ka need ettevalmistuste käigus tehtud esemete valmimise lood.

Täna kirjutan ühest asjast lähemalt. Põrandad.

Teha? Või mitte teha? Kui ma esimest korda korterit nägin, olid selles veel eelmise elanike asjad ning need “varjavad” nii mõndagi. Näiteks ei olnud mul plaanis põrandaid töödelda. Tühja korterisse sisenedes ja põrandaid vaadates mõtlesin küll, et see töö tuleb ikkagi ette võtta. Aga see tähendab ka remondiaja pikenemist minimaalselt nelja päeva võrra ning eelarves mitte olnud summade leidmist. Kui sa oled oma lastest viis nädalat eemal, siis see üks lisanädal on vaimselt koormav. Põranda korda tegemine pole ka just odav töö. Ja nii ma siis kaalusin esimestel päevadel kas teha põrandad korda või ei. Kas teha seda ise või palgata tegija.

Küsisin hinnapakkumisi põranda lihvimiseks koos lakkimisega ja ka ilma. Uurisin lihvimismasinate rentimist ja selle töö tehnilist külge. Esimene otsus oli, et teen ise põranda korda vaid elutoas ja köögis, mille piiril jooksis erinevate lakkide joon. Kõigi meie ruumide põrandad on ühel tasandil koos, ei ole uksepiirdeid ega muid eraldusi. Seetõttu oli teine mõte, et teen ikkagi koridorid ka. Siis mõtlesin, et pean magamistoa ka tegema. Seejärel tuli pähe mõte, et jätan ikka põrandad korda tegemata, sest koer teeb nagunii selle üsna ruttu kriimuliseks.

Ma ei armasta väga vaipu – need on küll disaini osas head esemed ja toovad ruumi pehmust ning summutavad heli….. aga nad on ka ebapraktilised tolmu ja sodi külgetõmbajad. Seetõttu ikkagi pidin põrandad korda tegema, sest vaiba alla kulumisjärgi ei saa peita. Lihvisin oma väikese lihvimismasinaga ühte kohta nn proovilaigu – lakk tuli üsna kergelt maha. Otsustasin siis, et ikkagi tuleb põrandad korda teha. Pealegi ei meeldinud mulle, et põrandaliistude toon oli teine kui põrandal endal. Mulle toodi laenutusest väiksem servamasin ning proovisin sellega – tuli küll. Kuid suurt tolmuvabat masinat ma laenutusest ei saanud – see, mida vaja oli, oli minu jaoks liiga raske – ma poleks ise seda tööd vast jaksanud teha. Võibolla oleks jaksanud, kuid suure tõenäosusega oleksin põranda lihtsalt rikkunud. Otsustasin, et lasen põrandad proffidel korda teha. Seda otsust toetas ka ajalimiit – ise oleksin põrandaid lihvinud ja lakkinud palju-palju aeglasemalt.

Põrandategijad tulid minu kohaoleku kümnendal päeval, teisipäeval. Selleks ajaks olin maha saanud tapeedid ja teinud veel mõned tööd. Juba korterisse toodud asjad sh mu asemeks olnud kummimadrats jms sai tõstetud laste tubadesse – nendes ruumides jäid põrandad lihvimata. Olin seejärel õe juures pagenduses ja ennast ravimas (olin haige) reede hommikuni. Tegelikult sain võtmed tagasi neljapäeva lõunal, kuid enne õhtut ei tohtinud veel lakitud põrandatele minna.

Liistu erinevus põrandast enne ja pärast lihvimist

Kui ma reede hommikul ilusate põrandatega korterisse tulin, olin nii rahul, et ikkagi otsutasin selle töö ära teha (st teha lasta). Ma oleksin kohe kindlasti kahetsenud, kui poleks seda teinud. Samuti sobis põranda uus toon täpselt põrandaliistudega ning ma ei pidanudki neid vahetama või värvima hakkama.

Endise kollaka tooni kaotanud ilus uus põrand

Järgmises postituses kirjutan, kuidas remont alguse sai ja mis tööd ma esimesena ette võtsin. Mis arvad, mis oli kõige esimene töö?